Tegin ise RJ45 data/data splitterid.
Miks? Sest poes ei müüdud.
Mis ma nendega nüüd peale hakkan?
Nüüd on nii, et saan läbi ühe netikaabli kaks erinevat ühendust luua. Nüüd jookseb mööda ühte juhet nii nett kui digi-tv. Vähem juhtmeid, naine rahul.
Abi sain siit.

Tegin just pool tundi Hendrikut ja kustutasin mingi tuhat kommentaari ära.

http://www.youtube.com/watch?v=JK-Fbj_FV2I

Viisin auto Mustamäe tee alguses olevasse hooldusesse ja kuna nad andsid juba varem teada, et aega läheb 2,5 tundi, siis otsustasin aega mõistlikult kulutada ning läksin kohale dressides, et sealt koju joosta. Hiljem tööriided selga ja taksoga tagasi.

Et oma elu põnevamaks teha, siis otsustasin jooksu käigus vaadata kuhu saatus mind juhib ja pöörata selles suunas kuhu foorid viivad. Lühem tee Kadriorgu oleks olnud üle Kristiine risti ja siis Suur-Ameerikast ning Liivalaiat pidi, kuid "foortuuna" tahtis teisiti.

Teel nägin ära hipodroomi, Vabaduse väljaku, Draamateatri, Viru keskuse ja siis mööda Narva mnt-d koju.

Aeg 37 min 35 sek
Pulss 5 min peale distantsi läbimist 132
Veresuhkur 5,5

Nii vähe on õnneks vaja

See polnud vist üldse tavaline koht. Vähemalt ei olnud see midagi, mida ta oleks oodanud töönädala keskel öisest Tallinnast. Või mida ta veel sinna tegelikult üldse otsima läkski?

Õues istusid mõned inimesed välilaudade taga, jõid, suitsetasid ja ajasid juttu, nagu polekski nad märganud, et vahepeal on augustist saanud märts ja kell löönud teist öötundi. Hoonest kostis muusikat. Mööda tumedat koridori kasvas roojane trepp korrus kõrgemale. Et üles saada, tuli tasuda vana vineerlaua taga istuvale vatijope sisse mähitud noorele valvurile kolm eurot. "Võimas pidu on," ütles ta vahetusraha tagasi andes kerge vene aktsendiga. See oleks ehk julgustavanagi tundunud, kui poleks meenunud pool tundi varem infoliinile tehtud päring, kus selgus, et seesama klubi ei soovi oma aadressi avaldada. Loomulikult puudusid hoonel ka igasugused välimärgid.

Üles jõudes, oli seal üks tuba, mitte suurem trammivagunist. Tantsusaalis nägi ta meest mikrofoniga friistailimas, lihtsalt niisama, teine plaadimasina taga, paarkümmend inimest selle kõige taustal õõtsumas. Peale pandi vene hiphop. Ta ei osanud sellest just palju arvata. Kui kolm eurot oli alguses tundunud ogaralt väikse piletina, siis nüüd, viis minutit hiljem hakkas tal selle tasumisest juba pisut kahju. Ta astus vagunist treppikotta, kus paistis silma valge peldiku uks, mille taga seisisid neli inimest järjekorras. Enne aga kui ta, lahkumismõtted peas, trepini jõudis, peatas teda tuttav hääl. Tule ikka siia ka. Avanes esmapilgul märkamata jäänud väike uks keset keskaegse hoone pimedat seina. Madal ukseava, pead langetades sisenes ta ruumi nagu Alice oma imedemaale. Särav tuba, luksusliku valikuga baar, selle ääres rida nimeakaid räppareid ja muidu lõbusaid tegelasi. Ta tundis ära Chalice'i ja Tommyboy. Keegi pidas sünnipäeva. Üks seltskond suundus rõdule suitsetama. Käes ise keeratud pläru, ta kahtles, et tubakas. Keegi õpetas: "Kui jooki tellid, küsi topsihinnaga, saad odavamalt." Nüüd märkaski ta, et kõik joovad plasttopsidest ja otse pudelist. Jah, tõesti. Neiud, mõned nooremad kui julgeks kahtlustada, kartmatumad ja sõbralikumad kui tema arvates tohiks võõraste vastu olla, õllepudelid käes, nägu naerust säramas.

sain äsja telefoni, millele saab google otsingusõnasid ette öelda. eile oli põhjust seda kasutada. autoraadios mainiti jutu sees Ozzy Osbourne'i, mulle aga ei meenunud, mis bändis ta laulis. selline asi võib väga häiriv olla. otsustasin tehnoloogiat rakendada inimese hüvanguks. hääldasin hoolikalt telefonile "wikipedia" "ozzy" "osbourne". järgmise punase tule all tutvusin tulemustega - telefon näitas otsingu "wikipedia **** horse porn" tulemusi.

paar küsimust:
- mis sõnaga asendati "ozzy"?
- kas netist otsitakse rohkem poniporri kui alkohoolikust rokistaare?

kes oleks võinud 10 aastat tagasi arvata, et telefoniga saab selliseid imetrikke teha, tulevik on juba täna kohal!

kolmekümneste kokkutulek
leia oma unustatud tuntus
aga natuke roostes on
kunagine vahe mõõk

nad on minu inimesed

Kuna pojapoegi kuskilt polnud võtta, tädipoegadele peeti klaperjaht

Sõbrad teavad, mis on hea.

Nad võivad igast sitta kokku keerarta, aga pärast sa jood ja kiidad, sest nad ei mõelnud ju midagi halba. Ja lõppkokkuvõttes oled ise süüdi, kui neil tundub, et see ongi su maitse.

V: Committed in Ljubljana.
O: +1 in Tallinn.
E: 1.5 children. Back in Tartu.
MR: Married. Kid.
MK: Married with children.
HV: Tallinn, +1 (Kustaon?)
I: Finland. Kid.
HL: "Artist". Committed. Living in Tallinn.
LJ: Married. Kid.

Expecting a change in the concept of the blog.

Tähendab, ärge hakake õiendama nagu mingi kuradi eidekari, kes vigiseb selle üle, et silgukilo hind on jälle tõusnud, et ma pole siia mingi ilgelt kaua (päeva pealt kaks aastat, ütles praegu väike saatan õla peal (kopirait Eda-Imes Mutti)) kirjutanud, eksole.

Sel on täiesti objektiivne põhjus eksole. Saate aru, mul on ka elu! Ma ei ole mingi kuradi nõulaifer nagu mingi tüüp, kes kolis Tartust 2007 ära ja siis lakkus neli aastat mööda Tallinna lokaale arvates, et oma elu on võimalik mõtekaks muuta, kui saavutad staatuse, kui mingi kuradi sitase nurgapubi mööbel (loe: püsiklient). See oli suur eesmärk. Mis ei täitunud. Läks hästi. Eksole. Ära mölise, raisk.

Aga see ei ole oluline, sest disko pole põhiline, vaid punk on eluline! Blogi kui žanr on sunrud, räägiti hiljuti ühel meediakonverentsil. Ma vastan, et ei ole, kui sul on õige blogi! See on umbes samamoodi nagu, et mitut hamstrit on vaja, et tõmmata liikvele üks kombain? Vastus on, et ühte hamstrit (kui see on õige hamster). Samamoodi on ka blogidega. Kui sa kirjutad mingit iba nagu antud sissekanne, siis on selge, et keegi sind ei loe.

Aga kui me suvatseks siin vaimu panna, siis tuleksid klikid sama hoogsasti, kui merelaine rullub Ontika panga alusesse liivaranda. Aga me ei viitsi vaimu panna. Me tuleme kokku siis, kui tahame. Joome viina ja õlut, kui tahame. Ja kirjutame, kui tahame. Nii on.

Ja sina pingu, ära vingu! Ole õnnelik, elu on ilus. James Bond on kõige võimsam.

Šallallaa ja dekoltee!

Sõbrad, mis tunne valdab teid, kui olete üksinda ära söönud terve pomelo?

Eks ikka see, et täna 8 aastat tagasi suri lammas Dolly.

Mingi hetk oli mul komme oma elu esimestest juhtumistest siin blogis kõiki teavitada. Kuna ma täna õhtul üle kolme kuu Tartusse saan, siis on paslik noorusaegu meenutada ja naasta nostalgilistele radadele.

Seega raporteerin, et jõin äsja esimest korda elus teed kohvikoorega. Mett panin ka sisse. Päris hea on. Selline mahe, kuigi tee tegin meelega ilgelt kange.

Henrikust šnitti võttes viskan siia väljanäituseks ja tagavarakoopiaks oma eelmise aasta lugemispäeviku kondenseeritud versiooni:
Jaanuar:

• G.Balague "Season on the Brink" 4/10
• P.K.Dick "Time Out of Joint" 5/10
• S.Collins "Näljamängud" 8/10
• N.Gaiman "Anansi Boys" 6/10

Veebruar:

• C.McCarthy "The Road" 9/10
• L.Kunnas "Gort Ashryn II" 6/10

Märts:

• A.Faber, E.Mazlich "How to Talk So Kids Will Listen & Listen So Kids Will Talk" 9/10
• S.Collins "Catching Fire" 7/10

Aprill:

• K.Follet "Pillars of the Earth" 10/10
• D.Kehlmann "Maailma mõõtmine" 7/10

Mai:

• S.Larsson "Purustatud õhuloss" 8/10
• N.Gaiman "The Graveyard Book" 7/10
• J.Petrone "Minu Eesti" 7/10

Juuni:

• A.Kivirähk "Rehepapp" 9/10
• N.Gaiman "Stardust" 5/10

Juuli:

• L.Swann "Glenkill" 8/10
• D.Lehane "A Drink Before the War" 8/10
• D.Lehane "Darkness, Take My Hand" 8/10

August:

• B.Akunin "Klassiväline lektüür" 5/10
• M.Juur "101 popmuusika albumit" 7/10

September:

• K.Keskküla "Elu sumedusest" 8/10

Oktoober:

• A.James "Bit of a Blur" 6/10

November:

• S.Collins "Mockingjay" 6/10
• D.Adams "Restaurant at the End of the Universe" 3/10

Detsember:

• D.Brown "The Lost Symbol" 4/10

Nagu näha, siis mõjutab raamatute meeldivus ka lugemistempot. Kõike enam venis Bluri raamat. Parimad elamused olid Folleti oopus ja Lehane'i krimkad, mida ei saanud kuidagi käest pandud. Kui torkab selle põhjal pähe midagi soovitada, andke märku.

ja paremat algavat aastat!