Ma joon praegu 60kroonist õltsi ja Heiki 105kroonist rummkoolat. Kes oleks osanud seda 5 aastat tagasi ette näha, ah?

Paugutasime Hendrikuga eile nii kõvasti, et täna ei taha Seltsi sõrmus sõrme mahtuda.

Raulil on teooria, miks paris.city välja on surnud. Kõik põhikirjutajad peale Veiko on kolinud Tartust ära inimvaenulikku keskkonda, mis põnevaid sissekandeid ei soosi. Veiko võiks kirjutada, aga ei tee seda, sest üksi kekutada pole mõtet, usub Raul.

Üks sümpaatne pohmell. Tõepoolest, päris värskendav. Jah, miks mitte!

Nägin täna Stockmanni kohvikus Maire Aunastet rääkimas Andrus Vaarikuga ja siis Molly Malone'is Roman Baskinit Ülle Kaljustega. Karu-Ott oli seks ajaks juba lõunauinakut tegemas. Kohtumiseni juubelilaulupeoleol.

Umbestäpselt viimased viis aastat lebas minu erinevates külmkappides 0,1 l mahutav pudel Star Dollari nimelist napsi, millest oli täidetud umbestäpselt ühe viiendiku jagu. Jäi kunagi ühest Tartus vaadatud talvisest jalgpallimängust üle, noh.

Nüüd on sellega krõška, sest köha ravimise eesmärgil otsustasin ta endale tee sisse valada. Killuke Tartut taas kadunud. Jääb ainult küsimus - kas Tartu kärkunn toob tervise?

mida teha, kui avastad muy avameelse ajaveebi?

Ott käis eile jalgpalli vaatamas ja rüüpas hiljem linna peal paar õlut. Situatsioon, millega eespool mainitud isik täna hommikul silmitsi - sõna otseses mõttes! - seisis, tuletas meelde paari aasta taguse juhtumi Tartu linnas.

Toona juhtus olema üks äge pidu ja hommikul oli äge peavalu. Aga elus on ikka nii, et kui midagi on, siis samas midagi ei ole kah. Tol hommikul ei olnud mul mütsi. Otsisin ja otsisin, aga ei leidnud. Leiti kaks nädalat hiljem radiaatori tagant.

Eile oli ka üks päris äge pidu. Mõmmi laulis ja õlu voolas. Täna hommikul oli peavalu. Aga elus on ikka nii, et kui midagi on, siis samas midagi ei ole kah. Täna hommikul ei olnud mul prille. Otsisin ja otsisin - vaatasin isegi külmkappi ja eeskotta - aga ei leidnud. Leidsin kaks tundi hiljem radiaatori tagant.

Miks ma kohe sinna ei vaadanud? AH?

Pärast nädalavahetust avastasin, et pohmakas on nagu rasedus - tunned kõiki lõhnu hoopis paremini ja süda on paha.

Tulen nüüd rongiga Tartusse.

Tänane hommik kui eilse õhtu paratamatu kronoloogilis-meditsiiniline järelm sisaldab endas selgeid tundemärke kergekujulisest (ära)rokitusest. Ei, muretsema ei pea veel hakkama - nähted on kergekujulised ja peatselt mööduvad.
Ometigi vaagin siin isekeskis, millise valemi järgi mingid mehed suudavad seesuguseid asju korda saata järjest näiteks nii viiskümmend aastat? Peaksin ehk rohkem Saksa keeksi sööma?

Kas on mõistlik keelduda, kui peaaegu võõras tütarlaps palub pärast ööklubist väljumist end koju saata?

Olukord, vaadake, tekkis sellest, et sõber käis seenel - hooajale ju sugugi mitte mitteiseäralikult - ja valmistas seejärel suurepäraseid roogasid (kukeseene-koorekaste, seenerisoto jmt). Novot, ja siis ühtäkki inspireeris kulinaarsete šedöövrite lummav kõdin vatsas ka mõistust, mis tuli lagedale vana rahvatarkusega, väites kindlalt, et seene peale tuleb ju ikka väike naps ka võtta. Eristudes õnnelikult paljudest muudest analoogsetest situatsioonidest, ei tekkinud see idee sugugi olukorras, kus hea plaani realiseerimist asunuks takistama proviandipuudus, sest justkui poolkokkusattumise korras oli mul pudel kärakat ühes. Ning protestantlik maailmakord, mille alusideed napsupoodide uksed ka pühapäeval avali hoiavad, varustas meid veel teise ja kolmandagagi.
Nüüdsinases asetleidnu põhjuseid (nooruse uljus ja hapukurgihooajaline minnalaskmismeeleolu) ning järelmeid (hõresus ja ülerippumine) vaagides saan enda kaitseks siiski nentida, et kaks meest kolme kure vastu ei ole ka ju päris aus võitlus.

Rahvameditsiinilise nõuandehanke korras palun Sind, hea ja päris lugeja, jagada imenippe, millega krabulat šokeerida.

Andke teada, kuidas juua töö juures õlut ilma, et ülemus märkaks?

Pärnu oli igatahes eilsest peost pohmeluses ja aastapäevakontsert tagasihoidlik. Endla esises pargis laulis läki-läkis Chalice oma inimestele, keda oli kuulama kogunenud tervelt kolm.

Siinkohal edastan tervisi ka oma inimestele ja muidugi riigile pikka iga.