Eitea, kas jõuangi niimoodi Talnasse kohale.. (hommikusöök on ju siiski väga oluline)

"Sloveenia pealinnas Ljubljanas toimuvat graafikabiennaali reklaamitakse naiserindade abil. Esialgu arvati, et tegemist on kas rinnasuurendusoperatsiooni või uue dušigeeli reklaamiga. Kohalike sõnul on rinnaplakatid tänavapildis küll šokeerivad, kuid samas meestele meeltmööda."

Sattusin just lugema selle bloogi kolme (!!) aasta taguseid sissekandeid. Kvaliteedivahe on hämmastav. Räägitakse elust ja asjadest ja mõtetest, mille formuleerimiseks on tarvis olnud veidi pikemat süvenemist. Millest tuleb selline vahe praegusega?

Kas kolme aasta eest olime intelligentsemad, vahest isegi öelda vanema-aja-inimesed kui praegu? Arvasime, et mõistlikum on rääkida põimlausetes? Hindasime rohkem verbaalset väljendusoskust? Olime rikkumata elu24-st?

Tõenäoline vastus võib olla samas, et viimaste aastate pinnapealsuse on tinginud muudatused elukorralduses; stabiilsed elu- ja töökaaslased, (ir)ratsionaalne kartus oma saavutatud positsiooni veebis uitmõtetega õõnestada; muutunud tarbimisharjumused (vt elu24-pealetöödummik-pood-õhtusöök-ak-rohelinetee-unejutt-unerohuseks-öinewc). Mõttelendu maha tampiv rutiin. Tunne, et tegelikult see polegi üldse nii ebameeldiv. !!?

Ma arvan, et pauer ja tung ei ole veel meie seest kuhugi kadunud.. Kuid mida kaugemal (oma mõtetes) inimesed tänapäeval üksteisest elavad, seda raskemaks muutub ühiste memede põhjal suhtluse ülevalhoidmine. Feissbuk ja twitter.. kahesõnaliste kommentaaride abil hoiame justkui üksteisel silma peal. Ja seda teadvustamata mõtleme suurema osa tekstist ise juurde. Nagu koomikseid lugedes. Igaühe veebikarakterid tõlgenduvad minimaalse teksti kaudu just nõnda, nagu me alati oleme arvanud, või tahtnud arvata.

teate neid mustkunstnike, kelle käed käivad nii kiiresti, et pole nähagi?
teate mõnda mitte-filmikangelast, kes suudaks tänaval jalutavalt inimeselt möödudes hõlma alt ühtteist haarata?
teate mõnda varast, kes rahakoti ilma rahata taskusse tagastab?

mul on tunne, et eile olin ma ühele sellisele tutvusele väga lähedal. paraku ei märganud inimest! kes teabki, millal jälle saab..

niimoodi küsis L sünnipäevahommikul, kui ma traditsioonilisi võimlemisharjutusi läbi viisin. suutsin ainult naerda. jah, ajad on muutunud. täna on juba päris hea
jah, kui te kõik ja see eesti vaid veidi lähemal oleks..

täna nokitsesin aparaate, klopsisin juhtpaneele, putitasin kasutajasuvandeid, istutasin mõttealgeid, loputasin poolkerasid, võtsin üle maneere, juhtisin muutusi, märkasin

tuleval seadistusperioodil tuleks enam tarvitada mõõdukalt, vähem ekstsessidesse sukelduda, tagada kulg üha sujuvamalt

kui etteloetud seadistused on ellu viidud, võib lugeda raami oma eesmärgi täitnuks ning edasise vajalikkuse minetanuks

OK

jätkates fotobloogimisega, leidsin nädalavahetusel, et arvutist ja internetist on siiski võimalik teatud tingimustel veidi aega eemal olla, aga sellevõrra rohkem kulub kokteilidele.

Vabandust, meil on
Läksin LÕUNAsse

* enne Viljandit tuleb ju veidi päikest ka võtta..

Ilmselt üks hullemaid asju, mis saab juhtuda raskel hommikul, kui isegi langev päikesevalgus võib olla liiga vali, on avastada, et terve linna kõurikud on moondunud neoonvärvilistes särkides viledega varustatud tähelepanupuuduses paanika-jaanikateks..

[Täiendus:]

Pean veidike selgitama oma krüptilist appikarjet. Ljubljana on täna vallutanud vile-terroristidest noored, kes tähistavad vist kohalikku varianti tutipäevast (või oli see lutipäev?), ehk siis koolilõpu magusat anarhiat. Kõigil on seljas Nokia logodega oranžid särgid (tüdrukutel, kuigi nägin ka ühte emo-poissi samasuguses outfitis), või mustad särgid samasuguste tähistega (noormehed). Mingi kohalik kampaania paistab olevat ka koodnimetusega "Itak.", milline värviplärtsatus uhkelt Nokia kõrval troonib. Kaelas on kõigil trendika kaelapaelaga spordiviled.

Selline pidev vilefoon, kiledam kui aknapraost vihisev tuul, ebaregulaarne, aga vaikselt mõistust murendav, on siin kestnud umbes hommikul kella kümnest. Tundub, et enne uut päikesetõusu puhkust ei paista, sest kopsumaht on noortel enamvähem rikkumata ning veel pole nad ka piisavalt purjus, et see piinapill kogemata alla neelata.

Humal vast kuidagipidi aitab, loodan kohaliku parlamendinõunikuga selle teema peatselt tõstatada.

sarjast life imitates art pärineb ka järgnev situašuun mu elust, kus lihtsalt keset metsateed asuvat joogikohta ilmus ühel hetkel aukartustäratav patarei:

Et võimaldada tarbijate esindaja Markoga üha diibimaid msn-vestlusi, registreerusin just sloveenia keele intensiivkursustele. Muus osas pole arengud nii intensiivsed olnud. Pesumasin feilis pesupulbrit detektimast ja kräunus poolteist tundi täiesti asjata. Uurin peeneid süntaktilisi nüansse kvalifikaatorite 'null' ja 'undefined' vahel. Päike loojub mägede taha..

juba varsti kolmandat nädalat kõnnin katuseid mööda. lugu pole siiski nii maheroosiline kui esmalugemisel tundub. lihtsalt kinnisvarahinnad siinmail on jõudnud sellisele tasemele, et maa peale pole enam võimalik maju ehitada. kerkigu elamud siis katustele! siin ka väike vaade mu aknast:

Teiseks tähelepanekuks tuleb nimetada, et kuna täna on pühapäev, ning kuna pühapäeval siinne valdav jumal puhkas ning ka paavst on Miamis puhkusel, siis lubatakse väikest päikest ka kohalike õuele. Õlu jõudis klaasis päris soojaks minna, enne kui otsa sai. Korduvalt! Vot sellised väljakutsed ootavad ees tänapäeva euroopat..

siin kvartali kaugusel nurga peal on üks imeline söögikoht nimega Evropa. tegemist on pooleldi pastaresto ja pooleldi kohaliku köögi esindajaga, aga et maksta on lisaks rahale võimalik ka mingites tudengi-tugrikutes, siis on seltskond seal tavaliselt päris kirev.

ilmselgelt mõjub selline vabam atmosfäär ka ettekandjatele. dialoog nägi välja umbes järgmine:

- oi tere, mida te pakute?
- noh meil on suppe. oasuppi ja ..
..
tegelikult meil pole enam oasuppi, see sai otsa ...
...
(kohmetus jõuab kohale, tüüp saab aru, et see info meid eriti ei aita)
..
ot las ma alustan uuesti: et siis suppidest ..
noh meil _oli_ oasuppi ja ...
..
(nüüd jõuab kohale, et me ei saanud ikka eriti palju midagi teada)
selle koha peal ei saa ma enam eriti naeru tagasi hoida, tüüp kah rahuneb, toksib pastakaga vastu oma märkmeid ja pastakas lendab suure kaarega põrandale

tüüp punastab, pingutab naeratusega olukorda päästa, aga midagi peale oasupi ilmselt pähe ei tule..

jne
jne

üleskutse (gaa! see sõna pole enam endine) rakendada käesolevale keelele (slovenščina) loogikareegleid andis päris häid tulemusi. analüüsides saabunud vastuseid, võib konstrueerida järgmise narratiivi:

• Mitu tukatit fanta eest? -- õhtu on algusfaasis
• 100 grammi fantaga -- jää hakkab liikuma
• kelle tukk (see siin) fantas (on)? -- õhtu on jõudnud haripunkti
• oled sa siin koos vastsündinuga? -- huumor muutub introspektsiooniliseks
• (Kas) mu siilil/Obamal on nohu/Obama? -- puhas järgmine hommik

Tegelikult on asi muidugi lihtne, küsimus tähendab tõlgituna, "kas sa oled siin oma poiss-sõbraga?", (hndrk: nagu keegi küsis Veikolt), aga et kõik päris hästi ümbernurga asjast rääkisid, siis ma vist pean lihtsalt õllega kohale ilmuma.

lõpetuseks veel väike pilt keset linna kõrguvast kindlusest, mis öösiti helendab siniselt (moder). kui mulle külla jõuate, siis piknikukohad on juba väja vaadatud.

tänane rändom fäkt (või nagu siin tavatsetakse öelda, it is fakd) tuleb meile linnaliiklusedžunglist (prometgozd). nimelt on autode numbrimärgid siinmaal üheses seoses sellega, kust inimesed pärit on. igal numbril on kahetäheline algus, mis võib olla paljulubav (LJ) või siis äärmiselt kurjakuulutav (KR või isegi PO). nagu seletas meie kohalik vodnik, siis mõnedest asulatest siin ei käi inimesed kunagi väljas. ja kui nad siis kogemata satuvad reisima, kehtivad neile mõnevõrra teistsugused reeglid. juttu illustreeris kaks vastavatest piirkondadest autot, millest üks parkis keset teed ja teine sõitis vastassuunavööndis.

aga elustame bloogi ka väikese viktoriiniringiga. parim kohalik õlu Laško Zlatorog sellele, kes kõige edukamalt tõlgib ära tänase päeva küsimuse

Ste tukaj s fantom?

Lisapunkte saab loomulikult, kui ühendada lingvistiline ja etümoloogiline tähendusväli.